Läbipaistev on läbipaistva sees!

Käisin üüri maksmas…pean käima niikaua ta ukse taga, kuni ta kodus on, ukse avab ja mind sisse kutsub…täna on lukus!…ehk homme…?

Kui mugav on enda mullis elada…teha paar hiireklõpsu toast lahkumata ja kõik vajalik on korda aetud…arved on makstud…inimestega suheldud…huvitav/vajalik info leitud…seda kõike ilma, et oleks vahetut kontakti elusaga…seda kõike ilma, et oleks oma karbist välja astutud…kui pagana mugav see kõik on!

Läbipaistev on läbipaistva sees, aga ma näen seda…see on see, mida kunagi kirjutasin…silmad on kinni…tõstan klaasi…peas hakkavad jälle keerlema dialoogid ja katkendid…ähmane mälestus – need said välja öeldud, kõigile nähtavaks klõpsatud… need said vabaks ja lendasid minu juurest ära…nüüd on toas ainult tühjuse kaja…panen tule põlema ja tõusen teki alt, et süüa ära viimane tükk õunakooki…mugav on magada alasti!

Ma kustutasin tule, et vaadata tuld…panin mängima bachi…heitsin karvasele vaibale kerra…vaatasin tuld…kuulasin tuld…kuulasin seda segunemas viiuliga…mul oli hea…aga see tegi mind kurvaks…

…emotsioonid on jagamiseks…jah…tean seda…aga ikkagi olen ma vaid nukk, kelle liigutused ei allu iseenda tahtmisele…see on absurd!…see teadlikkus närib…see võimetus midagi muuta närib…ja närib ja kajab…ja kajab…

ma olen see, kes minevikus elab!

traagika ongi see, milleta ta olla ei suuda!…kõrvalekaldumised…võimetus mullist välja murda ja sulanduda…kuigi piisab ju ainult – õrnast puudutusest….

Süütus…süütus…süütus!
Vasardab seal peas…puhas….nagu läbipaistev vesi…
…ja ma tõrjun kõik eemale…

Keerlevad stseenid sinust ja minust…kuskil suvalises baaris…istun seal üksi…sina istud üksi…meil on olnud ühine aeg…nüüd teeskleme…et ei tunne üksteist…nüüd olen ma keegi teine…nüüd on mul sigaret suul…tellin filmilikult baarmenilt vodkat…läbipaistev on läbipaistva sees!…sa tuled lähemale…ma küsin: “Miks siin? Miks praegu? Miks üksi? Miks…?”…sa räägid, ma ei kuula…katkestan…tõstan klaasi…näitan klaasi, millest sa ei suuda läbi vaadata….millest sa ei suuda läbi murda…
Mu hääl on madal ja rahulik: “see on jube jook!…see maitseb halvasti…see mõjub halvasti…ja ma tean seda!”…ja hetk enne neelamist vaatan talle veel korraks silma…
…hetk enne neelamist keerlevad stseenid - tuule käes lehvivatest lokkidest ja põselohkudest ja heinamaalt kanduvast looduse lõhnast ja…sinust…ning meie kätest, mis on ühendatud…
…klaas on tühi…soovin sulle head ööd ja jalutan koju…

ta on muinasjututüdruk, kelleks ta kunagi ei saa!

jätsin selle unarusse…ma ei hoolitsenud nende eest ja nüüd on nad kadunud…minu õlivärvid ootavad kuskil pimeduses, et nad üles leitaks ja neile pai tehtaks…jätsin nad unarusse ja nüüd on nad kadunud!

Nii mugav oleks ka see tädi määratud maksete loetellu lisada …
Tädil on vähk…ta on põikpõine…tema tahab elada…ta kingib sulle naeratuse, kui sa tema juurde lähed…kas pole siis siiras naeratus maailma kõige tähtsam asi?

Tema ei muutu mugavaks, järjekordseks nimeks määratud maksete loetelus – tema tahab elada…tema teeb ennast minu elu osaks…see on tema otsus ja ma lepin sellega, et pean tema ukse taga käima niikaua, kuni ta kodus on ja mind sisse laseb…

…aga kell on öö…midagi pole muutunud – mul pole und…
rutiin on vägivald…see tapab aeglaselt…ma ei mõtle tulevikule…vaatasin isegi voodi alla – ka sealt ei leidnud neid…

ma jätan kõik segaseks…ma ei mõtle enam midagi…käsi lihtsalt elab oma elu…ma ei ilusta mitte midagi…vead on ka olulised…

“Ma olen näinud kõike! Ma olen kuulnud kõike! Ma olen käinud kõikjal!…aga rahutus närib ja närib ja…

…nüüd pean ma saama iseendaks!”