"võibolla...

...see lõbustab sind, kui sa proovid oma üksindushetkedel pildistada..."

mis on magusvalu?

...aga kujutage ette, et maal valmib 4h jooksul kuulates ripiidi peal olevat rolfi - purunenud killud...samal ajal peas kummitamas hoopis kujutluspildid, pilgud ja katkendid filmist henry ja june...vähi pöörijoon jäi tol korral lõpetamata...nüüd on põhjust see uuesti kätte võtta...ma jumaldan vastandeid...ja ma vihkan neid...

...alastus, maskid ja midagi "twisted" on teema, mis jääb alati kummitama ja paeluma...midagi peab juhtuma, mis tõukab ta sellele teele...teele, millelt ei leita mitte kunagi rahuldust ja õnne...mingil ajahetkel on miski või keegi ta südame küljest tüki rebinud...tema ei valinud seda, see on nii määratud...see puuduv tükk valutab ja piinab...samas on see kogemus avanud väravad teise maailma, millest oled maitsta saanud midagi head...hästi natuke ja nii vaevutajutavalt õrna, et janunemine salapärase järele ei anna enam rahu...ja see ebamaine tunne on valuvaigisti...kogused muutuvad iga löögi, iga tarbimise järel poole suuremaks...kuhu see tee välja viib, näitab ilmselt ajalugu...kunst on traagika...
kõik kunstnikud sünnivad nii...valu on see...ja pilt on miski, mis peaks ajutist leevendust ja rahu pakkuma...kõige hullemad on uned...:P

ma pole kunstnik, aga tahaksin selleks saada...see ongi väga irooniline, sest vahel on tunne, et tahaks meeleheites karjuda - "laske mind siit välja, ma ei tule sellega toime...see polnud minu valik...ma ei taha seda...ei taha...valus on…"...ja ma sirutan käe, et sa mind sellest välja tõmbaksid...aga sa kõnnid minema ja ma vajun oma üksinduses üha sügavamale...

magusvalusa muinasjutu väravad tehti 15 aastat tagasi lukust lahti, nüüd lükati ka uks paokile...ma ei taha seda, aga ma tahan seda, sest ma olen sõltuvuses valuvaigistist...

mina kardan ka vahel iseennast...

habras...

...tule tuul...
...ja puhu ära...
...meie lapse...
...valu...

...raseerides jalgu ei läinud sissegi zilett...
...ütle ütle ütle ütle miks mul on selline tunne...
...ebanormaalne...

elu laivis...

tahaks nüüd väga sügavalt ohata…kohe suure heldimusega, sest eile tundsin ma end mõneks tunniks hästi ja õnnelikuna, sest maailm on kirju ja inimesed on roosamannad ja kadri üheks alter-egoks on alati olnud abba dancing queen…

tundsin end õnnelikuna, sest korraks läks meelest iseennast teistega võrrelda ja peas pidevalt vasardav tunne, et mina pole piisavalt hea, mina pole piisavalt palju korda saatnud, mina ei saa üleüldse eluga hakkama …mina ei saa ei saa ei saa…aga nad panid unustama, lasin vabaks ja nautisin…

mul on sigakahju, et kadri on jänespüks, kes ei julge minna ja iga päev selliseid emotsioone korjata…mitte pühapäeviti kontoris jooni digida…eino väga mage ikka!

“esimese-korra-krambist” annab üle saada, hiljem ei saaks ilmselt enam pidama…ja mina unistab sellest, kuidas ta oleks päris kunstnik ja päriselt geograaf, mtte ainult paberi järgi…geograaf, kes rändab kõik maailma kõige pisemadki külad läbi ja prooviks maailma kõige erinevamaid asju ja räägiks absoluutselt igasuguste suleliste ja karvastega, et siis hiljem talletada kogu see kogemus ja emotsioon piltidesse, et midagi ka tagasi anda…mina saingi eile siirust ja taset ja headust…aga pühapäeval läheb kadri hoopis oma turvalisse kontorisse - kust tuleb selline hirm, mis sunnib sind muinasjutu eest karpi peitu minema?…või on see hoopis laiskus?

…ja siis ma armusin jälle ära ühte rastapatsi tüüpi, sest temast õhkus täiesti müstilist headust ja see naeratus ja vaba olek…ja siis hiljem ma tulin trepist alla ja ta lehvitas mulle rõõmsalt, sest ilmselt ma ei varjanud oma tobe-õndsat naeratust, mis ma justnimelt tema poole teele saatsin…roosamanna on tore…:P

tahan kõik kohad läbi käia…ja siis tahan olla eestis, sest eesti on maailma kõige armsam koht maailmas…ja siis tahan õpetada väikesi lapsi asju uutest vaatenurkadest nägema ja joonistama ja nemad aitavad jääda minul lapselikuks – tahan olla puhtas ja siiras ja arenevas keskkonnas…see on nii oluline mitte kunagi päriselt suureks saada ja puiseks ning nüriks muutuda…tahan lugeda vahtramäe emilit ja hulkur rasmust, sest liiga palju keerukust ja suure inimese elu väsitab ja teeb vanaks…

see kõik kõlab lihtsalt ja naiivselt, aga emotsioon on võimas – inimesed teevad “oma asja” naudingu, armastuse ja pühendumisega ning annavad tohutu hulga positivsust ka publikule…hedvigi rahu ja soe pilk mehele ja mahe hääl publikule…kilema ääretu headus ja positiivsus – terve saal läheb rütmi sisse, naeratab ja kõigutab kaasa - esireas tantsib paarike, nad on umbes 50 aastased, hallika peaga mees liigutab end paljajalu energiliselt ja suudleb aeg-ajalt oma naist nagu äsjaarmunu…respekt…dazkarieh energia ja jõud, mis võtab sul käest ja viib sind kuhugi eriti mõnusasse maailma…kirja saada seda on ilmselt võimatu…

ja pärast seda väike korterioleng ja sünnipäev, tähistamaks väga muheda inimese sündi ja elu…ka seal oli natuke elavat kitarrimuusikat ja humoorikas kummikinda-äriplaan…ja sealt edasi muidugi Z oma keha endasse haarava tantsumuusika ja õhustikuga…oeh...

sõnad on nõrkadele...rohkem tegusid, raisk!...(mulle tundub, et kadri ajab jälle oma eide möla...)

...aga...live on ikka live ja elama on laiffi…

Nojah…rõõmupall läheb pühapäeval tööle, pean ma veelkord mainima…nullime muidugi kõik hea ära…maailm on siga-lahe-imeline ja inimene on ikka nõme ja tropp argpüks…(vihje eelkõige iseenda pihta)…böö!

Aga õhtu oli super!…ja elama on vahel ikkagi laiffi…

oeh...

võta mind!

Milleks on vaja armastust?

Füüsilisele orgasmile eelneb tavaliselt armastus ja see omakorda viib väljakannatamatu valuni – kellele seda vaja on, kui on olemas midagi palju paremat – masturbatsioon, mis viib vaimse orgasmini…mäng mõtete, mitte tunnetega - ei mingit kannatust, ainult nauding… ilmselt on mul hiljem piinlik, aga suva sellega…suva kõigega…ainult sina ja sinu vaimne orgasm – oled sellele mõelnud?

Loomulikult tuleb kõike võtta väikse huumoriga…seda nad ka teevad, aga seal on ka see salapärane sügavus….et asja tuum kohale jõuaks on vaja korduvalt vaadata…kuulata…tunnetada…olla avatud kõigele ja vaba eelarvamustest….tõeliselt sügavad asjad on tavaliselt maskeerunud, et igaüks neile ligi ei pääseks…

Nad on väljunud rutiinist ja hallusest…jäta kasvõi hetkeks kõrvale oma igapäevased harjumuspärased mõtted, tegevused – ja võid leida end ettearvamatust mängumaailmast, kus pole ruumi kahtlustele ega tabudele…nemad on nii sügaval asja sees…lähen neile järele ja tundub, et millelgi muul pole mõtet ja ülejäänud maailm võib minupoolest kuu peale kolida kõige oma täiega…magusvalus muinasjutt, mis võib näida naeruväärsena, aga anna võimalus ja mine selle sisse – vaimne penetratsioon, vaimne orgasm!…just see ongi see, mis paneb sind mõistma sõnademaailma ja enda piiratust….iseenda piiratus, aga mina tahab saada kunstnikuks, kes saab ja annab taset ja siirust ja vaimseid orgasme…mõelda tuleb suurelt ja plaan aitab elada!

jah…me räägime vaiksete ja nähtamatute tüdrukute alter-egodest ja maailma loomaaia mitmekesisusest…:P

Mul on kahju, kui sina seda ei mõista!

Uh…

army of lovers...crucified...

juured...

Ja mind häirivad nende teadjapilgud…see härib mind, sest ma teen seda ise ka, kuigi selle taga ei pruugi alati midagi olla... ta vaatab sinust läbi - kõige hullem on vaikus, mitte ühtegi kommentaari, mitte ühtegi mikroskoopilist emotsiooni ei peegeldu tema näost ja sa oled võõra ees alasti...tundmatu olukord - mul peab olema kontroll oma käitumise üle…sellest hoolimata teen seda jälle…ja jälle…jälle….kui ühte sõna korrata piisavalt palju, siis kaob selle tähendus…sõna muutub tühjaks ja ainult kaja põrkub seinast seina…seinast seina…

Kütan ahju, et soe hakkaks…külm on, sest kedagi teist elusat pole toas…on ainult raamatud ja õlivärvid ja puuhalud…kunstlik soojus…egoism – tapan elusa, et korraks hea hakkaks…supilinna korstnad suitsevad…inimene oma üksinduses raiskab end ja raiskab resursse…kasutab ja viskab prügikasti…supilinna korstnad suitsevad…

Armastust pole enam olemas - kuidas see mutatsioon tekkis? On see kohastumus kuidagi vajalik või oli see juhuslik? …inimesed on külmad õnnetud egoistid, kes naudingut otsides teevad enestele karuteene…

Vägivald on norm…prostitutsioon kaudses tähenduses (mitte raha vaid elamuste pärast) on norm…pühendumine tööle ja asjadele, mitte inimestele on norm…keerukus on norm…
Kõik teevad seda mingil määral…mina teen ka…

Mis läks valesti?…mul tuli see küsimus pähe tavaliselt kodutuid vaadates…vaadates inimväärikuse kaotanud tegelasi…mind häirib see, et ma ei suuda luua muinasjuttu…

mõtted ronisid mulle ninast ja kõrvast ja peanahast sisse…lihtsalt voolasid…vabalt…ilma küsimata…lihtsalt niisama…aga mina on järsku suureks saanud – kuskil läks midagi valesti ja ühtäkki nad enam ei tulnud…tuli otsustav hetk, mille ma valesti lahendasin või üldse temast pimedalt mööda kõndisin…ja enam nad ei tulnud...

Ma olen kinni jäänud sellesse, mis on ammu läbi ja mida mul pole kunagi olnudki…nagu me lapsena jäime mängult kinni suvel sulanud asfaldisse, endal süda erutusest sees löömas, et mis siis kui auto tuleb…me olime mängult kinni, samas teadsime, et saame vajadusel vabaks…nüüd ma seda enam ei tea…ma olen kinni selles, et vanaisa ja vanaema olid maailma kõige õnnelikumad inimesed oma lihtsas elus…ma ei tundnud vanaisa, aga ma tean, et ta oli maailma kõige ägedam vanaisa…minul pole mälestusi…minul on must-valged pildid…seal oli armastus ja inimlik soojus…ma olen kinni selles, et mul oli kaks lapsepõlve…maailma kõige muinasjutulisem ja müstilisem…ja see teine…vastuolud venitavad mind katki…fantaasia on kinnisidee, sest fantaasia jäi maha…ja mina liikus edasi…liikusin edasi tühja, külma, üksildasse suurte inimeste maailma…ja seal on see lukuauk, kust kiirgab värve…kinni on…kinni…kinni…uks on kinni…mina olen kinni - mingitest piltidest ja lehekülgedest saadavatest ebamäärastest emotsioonides ja ideaalides…

ajutiselt...

vanad naised kallavad
end
vänge lõhnaga
üle, et
varjata
kõdunemise hõrku aroomi

umbes selline mõte kukkus pähe, kui temast möödusin, aga point on hoopis üldisem...
mingi tore tunne on, et lumepall veereb ja veereb - ainult selle vahega, et liikudes see kahaneb, kuni lõpuks kaob täiesti...

Läbipaistev on läbipaistva sees!

Käisin üüri maksmas…pean käima niikaua ta ukse taga, kuni ta kodus on, ukse avab ja mind sisse kutsub…täna on lukus!…ehk homme…?

Kui mugav on enda mullis elada…teha paar hiireklõpsu toast lahkumata ja kõik vajalik on korda aetud…arved on makstud…inimestega suheldud…huvitav/vajalik info leitud…seda kõike ilma, et oleks vahetut kontakti elusaga…seda kõike ilma, et oleks oma karbist välja astutud…kui pagana mugav see kõik on!

Läbipaistev on läbipaistva sees, aga ma näen seda…see on see, mida kunagi kirjutasin…silmad on kinni…tõstan klaasi…peas hakkavad jälle keerlema dialoogid ja katkendid…ähmane mälestus – need said välja öeldud, kõigile nähtavaks klõpsatud… need said vabaks ja lendasid minu juurest ära…nüüd on toas ainult tühjuse kaja…panen tule põlema ja tõusen teki alt, et süüa ära viimane tükk õunakooki…mugav on magada alasti!

Ma kustutasin tule, et vaadata tuld…panin mängima bachi…heitsin karvasele vaibale kerra…vaatasin tuld…kuulasin tuld…kuulasin seda segunemas viiuliga…mul oli hea…aga see tegi mind kurvaks…

…emotsioonid on jagamiseks…jah…tean seda…aga ikkagi olen ma vaid nukk, kelle liigutused ei allu iseenda tahtmisele…see on absurd!…see teadlikkus närib…see võimetus midagi muuta närib…ja närib ja kajab…ja kajab…

ma olen see, kes minevikus elab!

traagika ongi see, milleta ta olla ei suuda!…kõrvalekaldumised…võimetus mullist välja murda ja sulanduda…kuigi piisab ju ainult – õrnast puudutusest….

Süütus…süütus…süütus!
Vasardab seal peas…puhas….nagu läbipaistev vesi…
…ja ma tõrjun kõik eemale…

Keerlevad stseenid sinust ja minust…kuskil suvalises baaris…istun seal üksi…sina istud üksi…meil on olnud ühine aeg…nüüd teeskleme…et ei tunne üksteist…nüüd olen ma keegi teine…nüüd on mul sigaret suul…tellin filmilikult baarmenilt vodkat…läbipaistev on läbipaistva sees!…sa tuled lähemale…ma küsin: “Miks siin? Miks praegu? Miks üksi? Miks…?”…sa räägid, ma ei kuula…katkestan…tõstan klaasi…näitan klaasi, millest sa ei suuda läbi vaadata….millest sa ei suuda läbi murda…
Mu hääl on madal ja rahulik: “see on jube jook!…see maitseb halvasti…see mõjub halvasti…ja ma tean seda!”…ja hetk enne neelamist vaatan talle veel korraks silma…
…hetk enne neelamist keerlevad stseenid - tuule käes lehvivatest lokkidest ja põselohkudest ja heinamaalt kanduvast looduse lõhnast ja…sinust…ning meie kätest, mis on ühendatud…
…klaas on tühi…soovin sulle head ööd ja jalutan koju…

ta on muinasjututüdruk, kelleks ta kunagi ei saa!

jätsin selle unarusse…ma ei hoolitsenud nende eest ja nüüd on nad kadunud…minu õlivärvid ootavad kuskil pimeduses, et nad üles leitaks ja neile pai tehtaks…jätsin nad unarusse ja nüüd on nad kadunud!

Nii mugav oleks ka see tädi määratud maksete loetellu lisada …
Tädil on vähk…ta on põikpõine…tema tahab elada…ta kingib sulle naeratuse, kui sa tema juurde lähed…kas pole siis siiras naeratus maailma kõige tähtsam asi?

Tema ei muutu mugavaks, järjekordseks nimeks määratud maksete loetelus – tema tahab elada…tema teeb ennast minu elu osaks…see on tema otsus ja ma lepin sellega, et pean tema ukse taga käima niikaua, kuni ta kodus on ja mind sisse laseb…

…aga kell on öö…midagi pole muutunud – mul pole und…
rutiin on vägivald…see tapab aeglaselt…ma ei mõtle tulevikule…vaatasin isegi voodi alla – ka sealt ei leidnud neid…

ma jätan kõik segaseks…ma ei mõtle enam midagi…käsi lihtsalt elab oma elu…ma ei ilusta mitte midagi…vead on ka olulised…

“Ma olen näinud kõike! Ma olen kuulnud kõike! Ma olen käinud kõikjal!…aga rahutus närib ja närib ja…

…nüüd pean ma saama iseendaks!”