juured...

Ja mind häirivad nende teadjapilgud…see härib mind, sest ma teen seda ise ka, kuigi selle taga ei pruugi alati midagi olla... ta vaatab sinust läbi - kõige hullem on vaikus, mitte ühtegi kommentaari, mitte ühtegi mikroskoopilist emotsiooni ei peegeldu tema näost ja sa oled võõra ees alasti...tundmatu olukord - mul peab olema kontroll oma käitumise üle…sellest hoolimata teen seda jälle…ja jälle…jälle….kui ühte sõna korrata piisavalt palju, siis kaob selle tähendus…sõna muutub tühjaks ja ainult kaja põrkub seinast seina…seinast seina…

Kütan ahju, et soe hakkaks…külm on, sest kedagi teist elusat pole toas…on ainult raamatud ja õlivärvid ja puuhalud…kunstlik soojus…egoism – tapan elusa, et korraks hea hakkaks…supilinna korstnad suitsevad…inimene oma üksinduses raiskab end ja raiskab resursse…kasutab ja viskab prügikasti…supilinna korstnad suitsevad…

Armastust pole enam olemas - kuidas see mutatsioon tekkis? On see kohastumus kuidagi vajalik või oli see juhuslik? …inimesed on külmad õnnetud egoistid, kes naudingut otsides teevad enestele karuteene…

Vägivald on norm…prostitutsioon kaudses tähenduses (mitte raha vaid elamuste pärast) on norm…pühendumine tööle ja asjadele, mitte inimestele on norm…keerukus on norm…
Kõik teevad seda mingil määral…mina teen ka…

Mis läks valesti?…mul tuli see küsimus pähe tavaliselt kodutuid vaadates…vaadates inimväärikuse kaotanud tegelasi…mind häirib see, et ma ei suuda luua muinasjuttu…

mõtted ronisid mulle ninast ja kõrvast ja peanahast sisse…lihtsalt voolasid…vabalt…ilma küsimata…lihtsalt niisama…aga mina on järsku suureks saanud – kuskil läks midagi valesti ja ühtäkki nad enam ei tulnud…tuli otsustav hetk, mille ma valesti lahendasin või üldse temast pimedalt mööda kõndisin…ja enam nad ei tulnud...

Ma olen kinni jäänud sellesse, mis on ammu läbi ja mida mul pole kunagi olnudki…nagu me lapsena jäime mängult kinni suvel sulanud asfaldisse, endal süda erutusest sees löömas, et mis siis kui auto tuleb…me olime mängult kinni, samas teadsime, et saame vajadusel vabaks…nüüd ma seda enam ei tea…ma olen kinni selles, et vanaisa ja vanaema olid maailma kõige õnnelikumad inimesed oma lihtsas elus…ma ei tundnud vanaisa, aga ma tean, et ta oli maailma kõige ägedam vanaisa…minul pole mälestusi…minul on must-valged pildid…seal oli armastus ja inimlik soojus…ma olen kinni selles, et mul oli kaks lapsepõlve…maailma kõige muinasjutulisem ja müstilisem…ja see teine…vastuolud venitavad mind katki…fantaasia on kinnisidee, sest fantaasia jäi maha…ja mina liikus edasi…liikusin edasi tühja, külma, üksildasse suurte inimeste maailma…ja seal on see lukuauk, kust kiirgab värve…kinni on…kinni…kinni…uks on kinni…mina olen kinni - mingitest piltidest ja lehekülgedest saadavatest ebamäärastest emotsioonides ja ideaalides…