tahaks nüüd väga sügavalt ohata…kohe suure heldimusega, sest eile tundsin ma end mõneks tunniks hästi ja õnnelikuna, sest maailm on kirju ja inimesed on roosamannad ja kadri üheks alter-egoks on alati olnud abba dancing queen…
tundsin end õnnelikuna, sest korraks läks meelest iseennast teistega võrrelda ja peas pidevalt vasardav tunne, et mina pole piisavalt hea, mina pole piisavalt palju korda saatnud, mina ei saa üleüldse eluga hakkama …mina ei saa ei saa ei saa…aga nad panid unustama, lasin vabaks ja nautisin…
mul on sigakahju, et kadri on jänespüks, kes ei julge minna ja iga päev selliseid emotsioone korjata…mitte pühapäeviti kontoris jooni digida…eino väga mage ikka!
“esimese-korra-krambist” annab üle saada, hiljem ei saaks ilmselt enam pidama…ja mina unistab sellest, kuidas ta oleks päris kunstnik ja päriselt geograaf, mtte ainult paberi järgi…geograaf, kes rändab kõik maailma kõige pisemadki külad läbi ja prooviks maailma kõige erinevamaid asju ja räägiks absoluutselt igasuguste suleliste ja karvastega, et siis hiljem talletada kogu see kogemus ja emotsioon piltidesse, et midagi ka tagasi anda…mina saingi eile siirust ja taset ja headust…aga pühapäeval läheb kadri hoopis oma turvalisse kontorisse - kust tuleb selline hirm, mis sunnib sind muinasjutu eest karpi peitu minema?…või on see hoopis laiskus?
…ja siis ma armusin jälle ära ühte rastapatsi tüüpi, sest temast õhkus täiesti müstilist headust ja see naeratus ja vaba olek…ja siis hiljem ma tulin trepist alla ja ta lehvitas mulle rõõmsalt, sest ilmselt ma ei varjanud oma tobe-õndsat naeratust, mis ma justnimelt tema poole teele saatsin…roosamanna on tore…:P
tahan kõik kohad läbi käia…ja siis tahan olla eestis, sest eesti on maailma kõige armsam koht maailmas…ja siis tahan õpetada väikesi lapsi asju uutest vaatenurkadest nägema ja joonistama ja nemad aitavad jääda minul lapselikuks – tahan olla puhtas ja siiras ja arenevas keskkonnas…see on nii oluline mitte kunagi päriselt suureks saada ja puiseks ning nüriks muutuda…tahan lugeda vahtramäe emilit ja hulkur rasmust, sest liiga palju keerukust ja suure inimese elu väsitab ja teeb vanaks…
see kõik kõlab lihtsalt ja naiivselt, aga emotsioon on võimas – inimesed teevad “oma asja” naudingu, armastuse ja pühendumisega ning annavad tohutu hulga positivsust ka publikule…hedvigi rahu ja soe pilk mehele ja mahe hääl publikule…kilema ääretu headus ja positiivsus – terve saal läheb rütmi sisse, naeratab ja kõigutab kaasa - esireas tantsib paarike, nad on umbes 50 aastased, hallika peaga mees liigutab end paljajalu energiliselt ja suudleb aeg-ajalt oma naist nagu äsjaarmunu…respekt…dazkarieh energia ja jõud, mis võtab sul käest ja viib sind kuhugi eriti mõnusasse maailma…kirja saada seda on ilmselt võimatu…
ja pärast seda väike korterioleng ja sünnipäev, tähistamaks väga muheda inimese sündi ja elu…ka seal oli natuke elavat kitarrimuusikat ja humoorikas kummikinda-äriplaan…ja sealt edasi muidugi Z oma keha endasse haarava tantsumuusika ja õhustikuga…oeh...
sõnad on nõrkadele...rohkem tegusid, raisk!...(mulle tundub, et kadri ajab jälle oma eide möla...)
...aga...live on ikka live ja elama on laiffi…
Nojah…rõõmupall läheb pühapäeval tööle, pean ma veelkord mainima…nullime muidugi kõik hea ära…maailm on siga-lahe-imeline ja inimene on ikka nõme ja tropp argpüks…(vihje eelkõige iseenda pihta)…böö!
Aga õhtu oli super!…ja elama on vahel ikkagi laiffi…
oeh...
No comments:
Post a Comment